See on lugu blondide lokkide ja suurte siniste silmadega tüdrukust, kes armastas üle kõige tantsida. Ma tantsisin, sest see aitas mul end minu lapsepõlve kaoses reguleerida. Ma tantsisin, sest läbi selle ma sain armastust. Ma tantsisin palju, lausa nii palju, et tantsisin end kõrgharitud tantsukunstnikuks. 

Mul oli suur unistus liikuda edasi Hollandi või Belgia kaasaegse tantsu maastikule, sinna, kus elas minu toonase mina arvates see PÄRIS tantsukunst. Seevastu leidsin end peagi hoopis väikese poisi verinoore üksikemana. Sissetulekuta, küll värskelt kõrgharitud, kuid mis seal salata, keegi mind ei oodanud.

Häda oli käes, tuli luua sissetulek. Juhuslikult kätte sattunud kaameraga sõbranna perest pildistatud pildid avasid võimaluse - minu piltide eest tahtsid inimesed maksta! Oh, ma mäletan seda tunnet, kui läksin esimesest peresessioonist teenitud rahaga poodi JUUSTU ostma. 

Käes! Mul on võimalik teenida fotograafiaga raha, nälga ei tule. Kibekiirelt asusin õppima. Päeval olin ema, öösel õpetas mind Youtube. Lapsepõlves omandatud enda vajaduste tulemuste nimel täieliku hülgamise ja ellujäämisrežiimi pinnalt tegutsedes, polnud kahtlustki - läbi ma end murran.

13 aastat hiljem olin üks Eesti hinnatumaid ja edukamaid fotograafe, väljastpoolt imetletud, sisimas sügavalt õnnetu. Karjäär, mis algas hädaabist, polnud kunagi olnud päriselt minu südamest juhitud valik. 

Ma tean, mida tähendab ennast hambad ristis läbi suruda, perfektsionismi küüsis lämbuda, ennast igal sammul tõestada, oma keha ja meel tulemuste nimel ohverdada, ennast piitsustada, mittepiisavuse tundega võidelda.

Ma tean, mis tunne on, kui oled teinud justkui kõik õigesti, aga sees valitseb ikka tühjus.

Tean, mida tähendab ärevus, depressioon, läbipõlemine. Täna, treenitud spetsialistina, tean, et see kõik on olnud kompleksse posttraumaatilise stressihäire tulemus. See on olnud lihtsalt minu aju püüd end reguleerida. Kunagine meeletu piinlikkus ja häbi suutmatuse ees “normaalselt” funktsioneerida, on asendunud eneselahkuse ja -armastusega. 

Et jõuda punkti, kus saan enesekindlusega maailmale öelda - mina olen naiste coach ja minu missioon on naisi jõustada - ei ole piisanud paarist-kolmest heast väljaõppest, ehkki ka need on olnud olulised. See on olnud aastatepikkune teekond sisemisest tööst iseenda, enda traumade ja varjudega.

Vaadates enda lapsepõlvele tagasi, olen kindel, et tants ja sügav ühendus kehaga päästsid mu elu.

Meie keha on meie ainus päris kodu.